Kontorikoer

Mustamäel tööl käies oli Jolanda tihti minuga kaasas. Alates eelmise aasta oktoobrist aga asusin tööle kesklinnas (Narva mnt-l) ja Jolandat ei julgenud kaasa võtta. Ennastki ehmatas see tohutu rahvamass ja liiklus :))).
Nüüdseks on aga minu pätt jälle minuga koos tööl hakanud käima nii paar korda nädalas. Muidugi eeldusel, et tänavad on kuivad, sest muidu ta tassib hunniku pori kabinetti kaasa ja see poleks eriti kena. Esimesel päeval tööle jalutades oli Jolanda ikka päris ehmunud ja töölt lahkudes, otse kontorist Narva mnt-le astudes, võis koera katsudes tunda kuidas ta värises :(. Eks see linnas jalutamise üks põhjustest olegi see, et ta harjuks kogu selle müra ja rahvahulgaga. Täna oli ta juba tunduvalt rahulikum. Järgmine nädal proovin temaga mõnes pargis juba natuke kuulekust (kontakti harjutusi) teha, et ta harjuks mööduvaid inimesi mitte tähele panema ja oleks 100% minuga. Põhjus, miks ma seda teen on see, et Jolanda on natuke arg... Mõni kuu tagasi oli ta veel palju arg aga järjekindel perenaine on teda vedanud igale poole kaasa ja asi on tunduvalt paranenud. Koerteaias julgeb ta juba võõraste inimestega (kui seal üldse juhtub kedagi olema. Tavaliselt on seal tühjus) mängida ja nii mõnigi on saanud talle isegi pai teha. Tema argusega ei kaasne õnneks agressiivsus. Ta põgeneb või läbi seina aga inimest hammustada pole isegi mitte üritanud.
Treener ütles ja ka mina usun seda, et sellest argusest saame me üle :). Niikaua aga jätkame kesklinnas tööl käimist. Pealegi on nii mõnus vahepeal töö juures koera silitada.